Uus algus vol 2

Ohjummel… Kust alustada? 
Alustaks siis sellest, et Guernsey sai selleks korraks läbi, 3 nädalat kodus puhatud, nädal Kreetal ja trummipõrin… Kanada! Jehhuu, ma olen Kanadas! Elan Toronto vanalinnas, “Vanas Kapsalinnas”. No kokkuvõtlikult öeldes oli mul ettekujutus vanalinnast hoopis teistsugune, noh, Tallinna vanalinn on ju imekaunis, eksole 🙂 

Siia jõudmine oli… Väsitav ja närviline. Miks? No 12. augusti õhtul sõitsime Helsingisse. Helsingist lendasin 13. augusti hommikul lendasin Londonisse, kus ootasin 8 tundi edasilendu Torontosse. 16.20 tundi lendu ja kohal! Need emotsioonid olid kirjeldamatud, usute jah? Esimene tagasilöök ootas mind juba 15 sekundit peale selle õnnepisara pühkimist. Tuli mingi must mees mu passi kontrollima ja ma ei tea mis talle ei meeldinud või mis tal häda oli, igatahes ta küsitles mind üht pidi ja teistpidi, mida ma siin ikka teen ja kauaks ma jään ja kus ma peatun ja kellega ja no ikka korralikult… Mul olid juba peaaegu pisarad silmas, et ei lastagi riiki, aga ei, lõpuks ikka sain korda oma asjad ja algas mingi sada kilomeetrit pagasilindi poole. Johhaidii, miks see tee nii pikk oli? 😀 No ikka selleks, et ma oma kätevärinast lahti saaks 🙂

Läbi tolli minek oli lihtne, soovis mulle neiu seal ilusat puhkust, lõi templi passi ja läksin suure hurraaga pagasit ootama. Ei pidanudki kaua ootama, sain kohvri kätte, käisin vetsus ja läksin välja. Ootusärevus oli suur, sest mind ootas uus pere… Võinoh, pidi ootama. Kui turvatsoonist väljusin, ei näinud ma ühtegi tuttavat nägu. Ehmatasin ja sattusin natuke paanikasse, aga lõpp hea, kõik hea, lõpuks nägin kui Bomi ja Eric tulid. Kivi langes südamelt 🙂 

Minu uus “pere” neljaks kuuks on suur. Kaks meest, Bomi ja Eric, beebi Skye, Bomi ema Roshan (nimetagem teda edaspidi emaks) ja Maggie ja Winnie – väikesed kutsud 🙂
Ehk siis ma elan koos tite saanud geipaariga. Uskuge mind, nii lõbus pole mul ammu olnud. Me mõistame üksteist poole sõna pealt ja saame läbi paremini kui arvata oskasin. Kõik homofoobid kes mu blogi loevad – ma ei soovi teie kommentaare ei kuulda ega näha, aitäh!

Minu siiatulekust on möödas juba pea neli nädalat ja nüüd siis sain mahti kirjutada. Elu on imeilus. 

Vahepeal ei ole juhtunud midagi “niivägapõnevat”, millest kirjutada. Kui välja arvata see, et üks Winnie saba jäi mu arvuti juhtmesse kinni, arvuti kukkus laualt maha ja kõvaketas koos piltidega on nüüd suure küsimärgi all… Loodame parimat, selgub siis kui Eestisse tagasi lähen. 🙂

Jääge aga ootama järgmist postitust, mis räägib (ausalt) minu elu kõige paremast nädalavahetusest. 🙂 

Advertisements

Aiiiiiiiiiiiijeeeeeeeee :)

Nonii, ma vist pole mingi kuukene siia jälle kirjutanud. Jube kiirelt läheb see aeg, kui nii võtta, sest ALLES ma ju kirjutasin, eks. Vahepeal on peetud Lotte sünnipäeva (perekeskis) ja võõrustatud vanemaid. Kaugemale ei mäletagi 🙂

Lotte sai 15. mail juba 1! Teinekord näete pilte ka!
(need mul vanas telefonis, sest minusugune laiskvorst ei viitsinud kaamera järele joosta)

Ahjah, telefoni vahetasin ka välja. Samsungi GS4. Telefon on ikka hulga targem kui mina,  sest see on mul juba 3 nädalat olnud, aga kasutada ikka ei oska 🙂

Ja mu vanemad otsustasid teha mulle üllatusvisiidi, jube vahva. Kahjuks sai juba eelmisel õhtul/samal hommikul nende plaan läbi hammustatud ja kindlaks tehtud, et nad tulevad. Ja nii ma siis ootasin neid 🙂
Tore et nad tulid, vaatasime saart, isa sõitis auto küljepeegli lõhki ja põlesime kõik Hermi saarel vähkideks. Juhuu 🙂
Lastele tuli vanaema ka külla, tema jäi nüüd siia mõneks ajaks. Jube tore, kui päeval on keegi seltsiks. 🙂

Vähem kui kaheksa nädalat koduni, juhhuuuu! 🙂

Tere hommikust!

Teate kui hea on hommikul ärgata ja mõelda, et elu on ikka niii ilus? Kui päiksekiireke sulle otse silma paistab ja linnukesed akna taga siristavad? Ja kui sinu jaoks olulised inimesed sulle koguaeg meelde tuletavad, et nad pole sind ära unustanud ja ikka ootavad ja igatsevad ja et miks ma juba ei ole Eestis? Oeh, hakka või arvama, et maailm on tõesti heade inimestega täidetud ilus paik..

Käisin eile natuke klõpsutamas ka 🙂

ImageImageImageImage

Ilusat emadepäeva kallis emme!

Mu ema õpetas mind HINDAMA HÄSTI TEHTUD TÖÖD :
„Kui te tahate üksteist ära tappa, siis tehke seda väljas. Ma just lõpetasin koristamise“.

Mu ema õpetas mulle RELIGIOONI :
„Sa parem palveta, et see plekk vaiba pealt välja tuleks“.

Mu ema õpetas mulle LOOGIKAT :
„Et millepärast või? Aga just sellepärast, et ma nii ütlesin“.

Mu ema õpetas mulle VEELGI ENAM LOOGIKAT :
„Kui sa nüüd kukud kiige pealt maha ja murrad oma kaela, siis sa koos minuga poodi ei tule“.

Mu ema õpetas mulle ETTENÄGELIKKUST :
„Kui sa õnnetusse satud, siis vaata, et sul alati puhas aluspesu seljas oleks!“.

Mu ema õpetas mulle IROONIAT :
„Nuta aga edasi, küll sa siis näed, mis ma sinuga teen – sa veel karjud mul käes“.

Mu ema õpetas mulle IMETEGUSID:
„Pane suu kinni ja söö oma toit ära“.

Mu ema õpetas mulle KONDIVÄÄNAMIST :
„No vaata seda porilaiku oma kukla peal!“

Mu ema õpetas mulle ILMAVAATLUST :
„Su tuba näeb välja, nagu oleks sealt tornaado üle käinud“.

Mu ema õpetas mulle VASTUPIDAVUST :
„Sa istud siin laua taga niikaua, kuni kapsas on söödud“.

Mu ema õpetas mulle KAHEPALGELISUST :
„Ma olen seda sulle juba miljon korda rääkinud, et ära kunagi liialda!“.

Mu ema õpetas mulle OOTUSÄREVUST :
„Oota ainult, millal me koju jõuame, ja siis ma alles näitan sulle….“.

Mu ema õpetas mulle MEDITSIINI :
„Kui sa ei lõpeta silmadega kõõritamist, siis nad jäävadki pöörlema nagu karusell “.

Mu ema õpetas mulle HUUMORIT :
„Kui see muruniiduk lõikab nüüd sul varbad otsast, siis ära tule mulle kaebama“.

Mu ema õpetas mulle GENEETIKAT :
„Sa oled täpselt nagu su isa“.

Mu ema ema õpetas mulle TARKUST :
„Kui sa saad sama vanaks, kui mina olen, alles siis sa saad sellest aru“.

Mu ema õpetas mulle SELGELTNÄGEMIST :
„Pane see kampsun selga. Kas sa arvad, et ma ei tea, millal sul külm on“.

Mu ema õpetas mind RASKUSTEGA TOIME TULEMA :
„Mida sa ometi mõtlesid? Vasta mulle, kui ma sinuga räägin! …. Ära räägi mulle vastu!“

Mu ema õpetas mulle KANNATUST :
„Muidugi võid sa seda teha. Kohe siis, kui oled 18 täis ja lähed omaette elama“.

Mu ema õpetas mulle DIPLOMAATIAT :
„Ma ei taha teada, kumb teist alustas, te ju mõlemad kaklesite“.

Mu ema õpetas mulle JAGAMIST :
„Mängige selle asjaga ilusasti või ma võtan selle teie mõlema käest korraga ära“.

Mu ema õpetas mulle VIISAKAID KOMBEID :
„Kasuta kahvlit! Kui ma näen, et sa jälle sööd kätega, siis ma topin need sulle kurku kinni!“.

Mu ema õpetas mulle KADEDUST :
„Maailmas on miljoneid lapsi, kelle on vähem vedanud kui teil, sest neil ei ole nii häid vanemaid kui teil on“.

Mu ema õpetas mulle SAAMIST :
„Sa alles saad, kui me koju jõuame“.

Mu ema õpetas mulle TULEVIKU PEALE MÕTLEMIST :
„Kui sa seda kontrolltööd ära ei tee, siis sa ei saa mitte iialgi tööle!“.

Mu ema õpetas mulle TÄISKASVANUKS SAAMIST :
„Kui sa ei söö juurvilju, siis sa ei kasva kunagi suureks“.

Mu ema õpetas mulle ÕIGLUST :
„Kunagi on sul omal lapsed ja ma loodan, et nad tulevad täpselt sinu moodi“.

 

/Ma ei mäleta, kui paljusid neist mu ema mulle ütles, aga noh, armas lugeda ikka, millest ma siis tookord ilma jäin… 🙂 /

Ilusat päeva kõgile emadele-vanaemadele 🙂
Image

Ennast kiitmast ma ei väsi…

“Ma olen nii tubli, nii see, nii teine…. ” Miks ma pean sellist juttu iga päev lugema? Käisin seal, tegin seda ja nüüd teen seda ja teist ja kolmandat. Nagu mind ilgelt huvitaks, kellega sa jälle jõid või milliseid pükse kandsid või millise mustriga peldikupaberit sa kasutad. AUSÕNA!
Ma saan aru, kui sa võtad endale koera ja lisad sellest facebooki miljon pilti, “Näe, tema mu uus sõber… ” Või siis äkki käid Aafrikas vabatahtlikuna elevantidele hellust pakkumas, või oled hoopis just väljunud Autoregistrikeskusest oma UUE läikiva juhiloaga ja tunned kustumatut vajadust sellest tervele maailmale kellata. Selle üle oleks mul hea meel. Aga no ma tõesti ei oska rõõmu tunda, kui sa mulle räägid, et “Ohissand, nii palju on teha, ma ei tea küll kuidas ma oma asjad tehtud saan…” ja siis “LOBISED” minuga facebookis seni kuni väljas on pime ja algamas on uus päev. Siis ei ole sul isegi võimalust oma asjadega ühele poole saada… Pane see kuradi lõustaraamat kinni üks kord elu jooksul ja näed, ongi sul oma elu ka, saad ehk oma asjadki valmis 🙂

Mina olen täna tubli olnud. Voodist tõusin 15 paiku, käisin dushi all ja läksin välja. Täna oli Guernsey-l Liberation Day (Iseseisvuspäev siis ehk eesti keelde tõlgituna) ja linnas oli päris põnev. Inimesi oli massiliselt, väljas olid toiduputkad, müüdi suveniire jm.. Olid erinevad esinejad ja isegi grupiviisiline Zumba tantsimine 🙂
Nägin ka uunikumide (parandage mind, ma ei mäleta õiget sõna) näitust, kus oli üks masin uhkem kui teine 🙂
Ja kui jutt juba näituste peale läks, siis (ma nimes päris kindel pole) nägin ka militaarnäitust, kus olid vanad sõjaväemasinad, no tanke ei näinud aga džiibid ja kaherattalised olid küll 🙂
Päris vahva üritus ühesõnaga, olin päris mitu tundi õues!

Õhtul nägin oma aknast ära ka suurepärase ilutulestiku (võinoh, pool sellest, sest vastasmaja katus jäi teisele poolele ette. 🙂

Ahjaa, kas teate, miks MINA tubli olen?
Sest ma sain kätte oma autokooli teooriamaterjalid ja olen neid nüüd siin paar päeva “natuke” vaadanud, tegin ka liiklus.ee lehel mõni(kümmend) korda proovieksami ja kukkusin kolinal läbi vaid 3 korda. Nii uhke on olla! Natuke veel õppida ja siis… Saab juba teooria ära teha, natuke veel sõitu õppida (praktilises mõttes siis) ja lõpuks on mul vaid vaja uue autokooli sõiduõpetaja nõusolekut eksamile minna. Nagu lapsemäng, ma ütlen! 😀

 

Üks pikk nädalavahetus tuleb taas, olgu see mõnus!

BBYE!

Selle aasta esimene puhkus :)

Jou inimesed Internetis.

Käisin ka kaugel maal kultuuriga tutvumas, sellepärast ei olegi ma siia vahepeal kirjutanud. Easter Holiday on üks tore asi küll, saab lausa 4 päeva vabalt võtta. Koduigatsus murdis mind, aga kojuminemise asemel kkäisin hoopis Londonis ja väikesel Inglismaa-roadtripil. Megavinge oli!
Londoni MUST BE sai ära tehtud. Big Ben, London Eye, Buckinghami palee ja Londoni Tower Bridge ka üle vaadatud. Sõitsime double deckeriga ja astusin sisse ka Inglise punasesse telefoniputkasse (pildi jaoks mida iganes, eks! ). Mis ma arvan? Kõik vaatamisväärsused on pimedas (piltidelt loomulikult) ilusamad, kui päevavalguses. Eriti suur pettumus oli Buckinghami palee, mis näeb välja nagu… Maja nagu maja ikka. 😀
Aga näha sai palju. Käisime ära Oxfordis, Bristolis, Cardiffis (kui ma esimeses klassis inglise keele töövihikust sain teada, et selline koht nagu Wales on olemas, siis ma ei oleks uskunud küll, et mina sinna elus oma jalga tõstan, aga ära iial ütle iial, eks :)) Barry-s ja siis taas tagasi Londonisse. Vahepeal külastasime ka väiksemaid paiku, näiteks Bathis käisime “avastamas” iidseid roomlaste vanne (mis olid loomulikult kohale jõudmise ajaks suletud) ja kõige paremini jäi meelde loomulikult Clifton Suspension Bridge, mida tuntakse ka “Enesetapusilla” nime all. Meie autosse paigaldatud Garmini GPS-seade soovitas meil igatahes kese silda järsult paremale keerata, niiet me nüüd siis teame, mida see armas GPS meist kolmandaks päevaks arvas. SURE, KOHE!!! 😀
Öösel kottpimedas õnnestus meil mööda sõita ka Stonehenge-st. Palju ei näinud, aga vähemalt olen ma selle varju nüüd näinud, kõige otsesemas mõttes. Nagunii oli see ka selleks ajaks juba kinni. 🙂
Mis meelde jäi? Igal pool on järjekorrad. Alati. Parkimiskohti pole. Mitte kunagi. 😀
Käisime mägedes trippimas, see oli ülivõimas kogemus (kuigi ma PEAN mainima, et ma olen veel kõrgemal käinud 😛 )
Lambaid oli igal pool ja väga palju, minu arvates nad eirasid lausa gravitatsiooni, sest ei ole ju võimalik, et lammas seisab mäe külje peal. Ma ikka eeldan, et selle jaoks on vajalik kas liiter superliimi või kilomeeter Mägiaivari teipi, millega see lammas sinna külgepidi kinni panna 😀
Härra Gert, meie autojuht, kihutas. Minul oli kohati päris õudne, aga noh, kuna ta oli seal enne elanud ja seal maal on kerge joove lubatud, siis mind rahustati maha – see olevat igapäevane.
Ma õppisin ka seda, et mul on äärmiselt hea lõhnataju, ma tundsin ära kõik lõhnad ja haisud, küll aga ajasin ma laigulise hobuse lehmaga sassi ja selle tõttu sain ma terve reisi sellist vatti et vähe pole. Eriti õudne oli muidugi suitsuhais ja endaleg imestuseks (vähemalt minumeelest) üritati sellega ka arvestada. Väga viis, poisid! 🙂

Muljeid on palju ja kahjuks ma neid nii umbes 10-lauseliseks tekstiks kokku panna ei oska, niiet lasen ka paaril pildil enda eest rääkida. 🙂

Image
Image
Image

Neljandal hommikul ärgata oli tore, sest mulle meeldib ju lennukiga lennata ja no ootusärevus oli sees, et kojuminek ja lapsed kindlasti juba ootavad… Ja kui ma siis lõpuks Victoriast rongiga Gatwicki hakkasin sõitma, siis hakkasid silmad kinni vajuma, väsimus võttis võimust. Hoidsin end kuidagi ärkvel, lennujaamas ka oli selline tunne et silmad kukuvad suurest väsimusest peast välja… Ja lennukis ka küsiti minu käest, kas ikka kõik on korras – ju ma siis nägin nii jube kehv välja, et… 😀
Igatahes koju jõudes jooksid mind tõesti lapsed peaaegu maha, põhiküsimus oli… “Kas sa meile kingitusi ka tõiiiiiiid? ” 😀
5 minutit vast rääkisin all juttu, tulin üles ja ülejäänud aeg veetes magades… Vahepeal avasin silmad, panin paar pilti jälle üles ja siis magasin jälle… Hommikuni välja 🙂

Puhkus oli vahva, aitäh teile, Eneken, Raimo ja Gert! 🙂
Ma tulen veel tagasi!